Aeg ei peatu…

posted in: Uncategorized | 0

Minu töödest pole siin pikalt ühtegi postitust olnud, aga ega töö seisma vahepea jäänud ole. Pigem on käsil olnud rohkem aega nõudvad tegemised. Aga üritan nüüd siis järgemööda need siiagi lisada. Kuna meie pere noorim liige on värskelt aastane koeratüdruk Joy, siis sügise saabudes vajas ka tema mõningaid riideid. Inimene õpib kogu elu – vist küll, sest ka mina pole midagi sellist varem õmmelnud. Teismelisena, kui meie peres olid väikesed koerad, siis nendele sai hädaga nukuriietest midagi sooja selga panna. Kuna mul Joy jope jaoks lõiget polnud, siis saigi koer korraks ajalehe peale külili keeratud ja tema järgi siis ka mingi lõige joonistatud. Esialgse tüki lõikasin vanast rätikust ja sobitasin seda siis vastavalt koerale sobivamaks ning alles siis lõikasin õhemast softshellist päris  jope välja. Voodriks panin kerge fliisi, millest on ka kaelus. Jope kinnitub külgedelt takjaribadega. Noh, kuivade ilmadega jalutades sobis talle jope ideaalselt, aga esimese lumega kippus Joy aina rohkem õue möllama ning peagi olid esikäpad sulalumest tekkinud pallidega koos. Kui olin ühe päeva jooksul pidanud teda viiel korral sooja veega “üles sulatama”, siis mõtlesin, et teen ühe jope veel, seekord siis nii, et ka esikäpad oleksid varrukas.Kangaks heleroheline impregneer, sisse jälle sama õhem fliis. Et koer paremini nähtav oleks, siis külgedele ja ette said õmmeldud helkurid. Seekord on kinnitus selja peal lukuga. Nüüd on jope testitud – varrukad pallimängu ja jooksmist ei takista. Aga nagu näha parempoolselt pildilt, siis ega me päris ilma duššita ikka hakkama ei saa.

Mantel

posted in: Uncategorized | 0

Selle villase mantlikanga soetasin juba suvel, aga valmis sai see alles nüüd. Selle aja jooksul jõudis esialgne plaan korduvalt muutuda. Algselt oli mõte teha Eliisele kerge villane ilma voodrita jakk. Aga siis mõtlesin, et kui juba, siis juba ning teen hoopis pika mantli. Musta ja sinise kanga liitekoha vahele on peidetud taskud (esialgu on need veel atuke madalal, aga küll ta kasvab). Voodriks panin juba pikalt kangariiulis seisnud paksema softshelli, mis loodetavasti ka sooja annab. Kinnituseks kasutasin jälle magnetiga trukke. Kaunistuse osas oli alguses mõte kasutada dekoratiivpaela, siis plaanisin panna lindudega aplikatsioonid, aga kuna ma seda õiget ei leidnud, siis jõudsid mantlile hoopis triigitavad aplikatsioonid ornamentide ja liblikate näol. Noh, nende aplikatsioonide liim püsis mantlil just nii kaua, kuni jõudsin selja keerata…ehk siis parema ja püsivama tulemuse nimel tuli need käsitsi kinni õmmelda. Kaua tehtud – kaunikene!

Siit natuke ja sealt natuke

posted in: Uncategorized | 0

Pole juba mõnda aega uut postitust teinud. See-eest töö ikka käib ja erinevaid asju valmib nagu seeni peale vihma. Vastavalt hooajale on hetkel võimust võtmas kudumid – mütsid, sokid, kätised jne, sest nagu vanarahval kombeks öelda : “Ega tali taeva jää”. Ka erinevad heegeldised on valmis saanud: paar unenäopüüdjat kingituseks, üks vahva mänguasi (korra varem olen sarnast juba teinud) sai ka valmis. Nende pisikeste asjadega tundub tihti, et mis see siis ikka nii erilist on ? Sipsti ja valmis! Tegelikult just sellised asjad ongi töömahukad. Üritasin pildile sättida kõik detailid, mida ühe mänguasja jaoks vaja oli – erinevat värvi lõngad (pildil juba vajalikud osad heegeldatud), penoplastist pallid, nööbid, niit, vatiin, riisiterad, üllatusmuna topsid (see rõõmustas lapsi), heegeldamiseks nõel, sukanõel, käärid, ümarkumm, näpitsad ja puidust pärlid (kaks viimast jäid pildilt välja). Ja kui kõik need asjad on omavahel kokku õmmeldud ja heegeldatud, siis saab alles üks pisike mänguasi valmis. Kuna üks armas tüdruk soovis sünnipäevaks uusi riideid oma Barbiele, siis pidin ennast natuke ületama. Tuleb tunnistada, et ka meie kodus on seda tüüpi nukkude kleidivalik üsna nigel, sest nendele mulle tõesti ei meeldi õmmelda. Aga sain hakkama ja sünnipäevalapsele rõõmu valmistada :). Ja selleks, et päkapikud teaksid, millistele headele lastele nad kommi viivad, valmisid käsitsi tikitud nimelised sokid.

 

 

 

Tere, sügis!

posted in: Uncategorized | 0

Pisikese Britta softshell-kangast jopele õmblesin sisse vaarikapunase uhutud trikookangast voodri. Varrukad said otsa soonikud – nii on ikka väike kasvuvaru ka juures. Britta on peenikese pihaga- selleks, et jope paremini seljas istuks, siis sai seljaosale õmmeldud sisse kumm. Kuna pimedad ajad on käes, siis väikese “nokaga” kapuutsile lisasin helkuurpaela,samuti on väike helkurist süda jope alumises servas. Lisaks jopele tegime ka traksipüksid. Kuna mustrilist kangast oli napilt, siis said püksid lisandiks pisut paksema ühevärvilise softshelli. Nii ees kui taga on pikkade õmbluste vahel helkurpael. Ka pükstel tõmbab peenikese vöökoha koomale sisse õmmeldud kumm. Trakside pikkust saab vajadusel muuta. Kuna õmblesin terve komplekti ilma proovita, siis polnud eriti kindel  kuidas peenikesele Brittale see sobib. Nüüd sain piltide näol kinnitust, et väga hästi :).

Minu uus (hommiku)mantel

posted in: Uncategorized | 0

Paar nädalat tagasi kangapoodi sattudes jäi näppu paksemast kudumist kangas, mis pahemalt poolt oli veel kergelt karvane. Oli see nüüd selle päeva tugevast tuulest ja/või minu liiga õhukestest riietest, aga hetkega valmis peas mõte, et midagi sooja pean ma sellest endale tegema. Lõike otsimisega ma aega ei raisanud, laotasin kangale ühe oma suure kampsuni ja lõikasin sobivad tükid selle järgi välja. Esiosale tegin läbilõike, et mahutada sinna vahele suured taskud. Voodrit ma mantlile ei pannud, küll aga viimistlesin kõik ääred (esiosa, alumise serva, varruka otsad ja krae) helesinise tugevama puuvillase kangaga (see oli varem kardin). Kui hõlmad lahti on, siis annab ilus kangas just parasjagu särtsu juurde. Väike püstkrae on just sobiv, et saaksin vajadusel kanda ka lopsakamaid salle ja rätikuid. Mantli kinnitusvahendiks kasutasin magnetiga trukke. Miks (hommiku)mantel? Sest just nii arvas Eliise, kui esimest proovi tegin :).Mulle endale väga meeldib seda mantlit kanda – lihtne, kerge ja piisavalt soe.

 

1 2 3 4 5 6 7 71