Atsile katsikule

posted in: Uncategorized | 0

Siis, kui Soome tähistas oma 100. sünnipäeva, sai meie suguvõsa kingituseks pisikese poisi. Nüüd on imearmas musirull oma silmaga üle vaadatud ning kingituseks sai talle viidud mõned enda tehtud asjad. Palju õnne, kallid Kadri ja Margus ning tere tulemast Sulle, väike Ats Frode!

Õhtu tähed

posted in: Uncategorized | 0

Aasta lõpp on teatavasti pidude aeg ja sobiv aeg kanda ilusaid kleite. Kuna Kertu kleidi õmblemise ajal hakkasid mul kodus hüatsindid õitsema, siis sai kleit endale nimeks Preili Hüatsint. Mõningane sarnasus neis kahes ju on…kevadel oleks ta tõenäoliselt Preili Piibeleht. Mul oli neli erinevat tooni rohelisi kangaid, aga soovisin saavutada ühtlase värvitooni – selleks on ülemises osas aluskanga ja pitsi vahel veel õhuke kiht võrklükrat. Alumises osas on kokku üle 20 meetri tülli. Ka seal on kaks erinevat tooni (poes lihtsalt polnud õiget värvi tülli nii palju), aga särtsakam toon paistab välja vaid liikudes ning teebki kleidi sedasi huvitavamaks.       Kui pisikesed tüdrukud tahavad olla oma ema moodi nagu laulusalmis…”kleidid on tead kui pikad”…, siis tuleb kõik alles jäänud kangajupid väikeseks kleidikeseks õmmelda 🙂

Vardad klõbisevad kogu aeg

posted in: Uncategorized | 0

Koju jõuavad aina uued lõngakerad ning peagi lahkuvad jälle uued kudumid kinnaste, mütside, sokkide ja kaelussallide näol. Mõned lähevad kohe tarbimiseks, teised jäävad ootama jõulukingituseks saamist ja üks komplekt läks Järvamaa lasteaia heategevuslikule laadale. Näiteks kudusin Martenile uued villased sokid. Sokid on üsna tavalised, kokku kootud kahe erineva kirju lõngaga, mis ise mustri moodustasid, aga Marten on eriline, sest tema kannab villaseid sokke põhimõtteliselt kogu aeg. Tema puhul on näiteks täiesti tavaline olla ka suvel villaste sokkide ja crocsidega õues. Aga jalg kasvab ja selle 11 aastaga ikka päris palju (nagu pildilt näha). Võin ju mõelda, et teen lapsele sokid, aga tegelikult on tema jalanumber minu omast juba neli numbrit suurem :).

Endale heegeldasin mütsi, lootsin südamest, et sellest ei tuleks vanakooli tädi Maali müts. Vist ei tulnud :). Igal juhul pidin kiiremas korras Eliisele midagi sarnast tegema, sest muidu oleksin jäänud enda omast lihtsalt ilma.

Rohelise ja halliga kokku kootud triibuline müts on hetkel saadaval. Nii et, kui endal pea külmetab või soovid sõbrale kingitust, siis anna teada 🙂

 

 

 

 

 

 

…kui süda on soe

posted in: Uncategorized | 0

Hoolimata sellest, et meil on siin valdavalt hall ja pime aeg, siis teen ikka ka suviseid kleite. Kui kellelgi on piisavalt soe süda, et selliseid kleite kanda, siis minugi poolest. Ise eelistan ennast pigem millegi pehme ja soojaga ümbritseda.

Aeg ei peatu…

posted in: Uncategorized | 0

Minu töödest pole siin pikalt ühtegi postitust olnud, aga ega töö seisma vahepea jäänud ole. Pigem on käsil olnud rohkem aega nõudvad tegemised. Aga üritan nüüd siis järgemööda need siiagi lisada. Kuna meie pere noorim liige on värskelt aastane koeratüdruk Joy, siis sügise saabudes vajas ka tema mõningaid riideid. Inimene õpib kogu elu – vist küll, sest ka mina pole midagi sellist varem õmmelnud. Teismelisena, kui meie peres olid väikesed koerad, siis nendele sai hädaga nukuriietest midagi sooja selga panna. Kuna mul Joy jope jaoks lõiget polnud, siis saigi koer korraks ajalehe peale külili keeratud ja tema järgi siis ka mingi lõige joonistatud. Esialgse tüki lõikasin vanast rätikust ja sobitasin seda siis vastavalt koerale sobivamaks ning alles siis lõikasin õhemast softshellist päris  jope välja. Voodriks panin kerge fliisi, millest on ka kaelus. Jope kinnitub külgedelt takjaribadega. Noh, kuivade ilmadega jalutades sobis talle jope ideaalselt, aga esimese lumega kippus Joy aina rohkem õue möllama ning peagi olid esikäpad sulalumest tekkinud pallidega koos. Kui olin ühe päeva jooksul pidanud teda viiel korral sooja veega “üles sulatama”, siis mõtlesin, et teen ühe jope veel, seekord siis nii, et ka esikäpad oleksid varrukas.Kangaks heleroheline impregneer, sisse jälle sama õhem fliis. Et koer paremini nähtav oleks, siis külgedele ja ette said õmmeldud helkurid. Seekord on kinnitus selja peal lukuga. Nüüd on jope testitud – varrukad pallimängu ja jooksmist ei takista. Aga nagu näha parempoolselt pildilt, siis ega me päris ilma duššita ikka hakkama ei saa.

1 2 3 4 5 6 7 72