Olles Helenaga kangapoes, teatas ta mulle, et soovib seelikut. Kuna seelikuid ja kleite kannavad sellises eas tüdrukud üsna vähe, siis selline soov oli igati tervitatav. Seega olin nõus, mille peale tema vastas: “No tegelikult ma tahaksin seda homseks”. Ei, nii see küll ei lähe…aga ikka läks.Tegin kiirelt plaanipärased tööd ära ning õmblesin õhtul Helenale seeliku ka. Helehalli, tüllist, õhukese ja lendleva. Just nii nagu ta tahtis. Tavaliselt ma nii “pehme” pole. Eile tegeime pilte ka´-seelikust vähem, Helenast rohkem 🙂
