Ma tegin seda jälle ehk ei ole pikalt midagi postitanud, kuigi käed on usinasti kogu aeg töös – küll õmblemise, kudumise, mööbli tuunimise, piltide töötlemise ja ka sel suvel lõputuna tunduvate värvimistöödega. Aga nii ongi tegelikult tore, kui saab teha midagi, mis endale ja loodetavasti ka teistele meeldib. Lisasin palju pilte tehtud töödest erinevatesse grupidesse. Mõnusat uudistamist!
Nüüd on viimasest postitusest küll väga pikk aeg möödas, aga seda ainult sellepärast, et ma ei raatsi oma aega arvuti taga raisata. Ma pigem ikka õmbleks, kooks, heegeldaks jne. Aga siiski olen kõik valminud asjad üles pildistanud ja pildid erinevate kategooriate alla paigutanud. Nii, et sealt peaks nüüd leidma uusi pluuse, kleite, seelikuid, veste, isegi ühed püksid meestele, jakke, pisikesele kokale põll ja kokamüts, talvemantel, mitu paari käpikuid, mütse, patju, kotte, tugitoolide uuendamist jne.Mõnusat uudistamist!
Leia üles oma naiselik pool ja lase pehmel sametil, õhulisel pitsil, lendleval siidil ja hapral tüllil end hellitada. Sa oled seda väärt!
Ma ise olen vist pigem kleidikandja kui seelikukandja, sest olen läbi aegade päris mitu seelikut endale õmmelnud, aga kandnud neist siiski väheseid. Aga nüüd tundub, et hetkel olen siiski seelikukandja. Ja seda ühe mõnusalt sooja, sametise ja lendleva seelik pärast. Ja ega ma naljalt ilma pitsita saa.
…jälle üks vana mööbliese leidis koha meie kodus.Kuigi Eliise tuba on valmis juba üle aasta, siis olemas olev sahtliboks kirjutuslaua all oli kogu selle aja mulle pinnuks silmas. Sest see ei mahtunud laiusest hästi oma kohale ning takistas käetoega tooli laua alla lükkamist. Uus (tegelikult siis kellegi vana) sahtliboks on oluliselt kitsam ja peale valget värvi ja kaunistamist decoupage tehnikaga sobib laua alla ideaalselt. Ei väsi kordamast – taaskasutus on lahe :).
“Septembrikuu on käes ja aknast paistab sügiskuu” – nii laulis Eliise 1. septembril kooli aktusel. Kooliaasta algus on üks tõsine väljakutsete aeg – planeerida koolipäevad, trennid ja huvialad omavahel klappima. Ja nii siis veel kolme lapsega. Õnneks on nüüd plaanid selged ja aeg jälle korra oma tööd ja tegemised ette näidata. Kuna teatavasti lapsed kasvavad ilusal päikesepaistelisel suvel eriti hooga, siis vajas Eliise garderoob ka mõningast täiendust. Kuna mulle väga meeldib mõte, et tüdrukud kannavad vahel ka kleite, siis õmblesin talle mittekortsuvast kangast uue kleidi. Taskutega ja lisandiks veel juurde väikese krae, mida siis pidulikel hetkedel kanda. Lisaks õmblesin veel Eliise lemmikvärviga lendleva pluusi ning mõnusad pehmed kivikestega kaunistatud püksid. Täiendust sai ka spordiriiete valik. “Khuulilt kooli” nagu Eliise ütles.
Loomulikult on suvi see aeg, kus on kõige parem pildistada ja seda eriti väljas. Nii tore on näha, kuidas tuttavate pered kasvavad ja mul on võimalus juba selle pere kolmandat beebit pildistada. Kõiki kohtumisi ma ei saa näidata, sest klient on kuningas ja ma austan nende soove. Aga omad nunnud tuleb ka pildile püüda :).
Olen üritanud sel suvel teadlikult oma kätele rohkem puhkust anda.Tunnistan, et ma ei saa sellega hästi hakkama, sest mõtteid on palju ja ega just põnevatest asjadest ära ka öelda taha. Aga ikkagi…Siiski on valminud erinevaid kudumeid, sest kohalik vanasõnagi ju ütleb: “Päikesepaistes kootud sokid on talvel eriti soojad”. Ja kleitide õmblemine on alati põnev – eriti lendlevad, satsidega ja üdini naiselikud. Samade tunnustega sai õmmeldud ka üks vest, sest ega siis vest ei tähenda alati villasest lõngast kootud liibuvat riideeset :). Katsetasin esimest korda elus õmmelda šamaanitrummile kotti, minu nägemust näeb pildil. Ka argisemad kleidid on olnud töös. Eriti vahva oli õmmelda sebra pildiga kleiti – nii ägeda kanga puhul pole mõtet keerulisi lõikeid teha, sest lihtsusest peitub võlu :).
Sama palju nagu mulle meeldib õmmelda, kududa, heegeldada ja pildistada, siis meeldib mulle ka sisustada. Aegsade jooksul soovid ja vajadused muutuvad ning nüüd oligi kord magamistoa käes. Meie magamistuba on nii väike, et tänapäevaste ehitusreeglite kohaselt magame me panipaigas :). Kuna tegu on ilmselt kõige pimedama toaga majas ja mina tahan valgust, siis panime seina heleda tapeedi. Voodi sai keeratud teistpidi, nii sai riidekapi ette pisut rohkem ruumi. Lakke riputasime uue lambi- algselt valge lamp sai kaetud pitsiga. Ilus suur peegel annab toale ruumikust juurde. Voodi kohale meisterdasime lihtsa riiuli. Vaiba heegeldasin juba varem ning mannekeen (kes tööst vabal ajal elab magamistoas) sai endale selga toa värviga sobivama “kleidi”. Kuna kõik meie pere lapsed on järgemööda selles toas maganud, siis nende pildid on ka aukohal. Ja loomulikult ei saanud ma selle kõigega üksi hakkama, ikka Jarno abiga.
Ma olen juba aastaid soovinud endale koju mõnda vanaaegset puhvetit, aga tõde on see, et mitte mingi nipiga üks puhvet meie kööki ei mahu. Nii et tegelikult olin selle mõttega juba vaikselt leppinud. Aga siis nägin Tuba & Taburet poes vitriinkapi ülemist osa ning silme ette tekkis kohe pilt sellest, millisena ja kuidas see minu kodus olema peaks. Kuna Eliise kiitis mu mõtet, siis endalegi üllatuseks sai see kapp poest kaasa võetud. Seekord katsetasin kriidivärvi Autentico Versante, aga läksin karestamisega nii hoogu, et lõpuks oli kapp ikkagi 20 tükiks lahti võetud ja korralikult üle lihvitud ehk et oleks sobinud ka tavalisem värv. “Jalad” lõikas Jarno voolujoonelisemaks- nii sobib see seinale paremini. Kapi tagaseinale panin roosilise tapeedi. Kui kapp seina sai, siis oli tunne nagu see oleks kogu aeg seal olnud – ju siis oli õige koht :).