Ühel suvisel nädalavahetusel käisin pulmas, kus armsad sõbrad Kaie ja Siim teineteisele “jah” ütlesid. Sellisel tähtsal päeval oli minulgi soov midagi uut ja ilusat selga panna. Seega keerasin oma mannekeeni mõõdud kõige väiksema peale ja hakkasin katsetama, sest kindlat nägemust mul polnud. Kangaks oli kaunis kihiline pits, mille ma juba kevadel koju tõin, sest sellist leidu kaalukangast ei saanud ma maha jätta. Kuigi algselt oli plaan ikkagi kleit teha, siis mingil hetkel otsustasin seeliku ja pluusi kasuks. Lootes, et seelikut saab nii rohkem kanda. Seelik sai ka õhukese voodri, ülemise osa tegin ilma voodrita. Lõiked võimalikult lihtsad, et mitte lõhkuda ilusat pitsi mustrit. Kindel on aga see, et endale tehes olen ma kuidagi otsustusvõimetu – ideid on palju ja siis ma kiusan oma pere ning ootan nende heakskiitu enne kui lõplikult rahule jään. Vöö osas ma ilmselt teen veel muudatusi, aga see pidu sai niimoodi peetud.Tähtsa päeva puhul sättisin juuksed ka soengusse 🙂
