…sest ma olen uhke, kohe väga uhke – selle kleidi õmbles minu tütar Helena. Lugu sai alguse sellest kui mõni aeg tagasi teatas Helena, et nende klass osaleb kooli moeetendusel ning talle on vaja kleiti. No jah, eks ma siis pean talle midagi õmblema – oli esimene mõte. Aga ei, reeglid nägid ette, et ta peab selle ise tegema ja pealegi ta TAHTIS seda ise teha. ??? Hetkega olid mul hallid pilved pea kohal, sest Helena küll õpib hästi,… laulab, tantsib, mängib sulgpalli, osaleb kõikvõimalikel spordivõistlustel, käib olümpiaadidel ja viktoriinidel, aeg-ajalt küpsetab jne., aga õmblemine ja käsitöö ei ole kohe kindlasti tema valdkond. Kohustusliku käsitööga saab ta hakkama, aga see ei lähe üldse libedalt ja mina ei oska õpetada ka – siis oleme ikka kaks jäära vastamisi ning väike kodusõda on õhus. Ausalt öeldes ma arvasin (natuke lootsin ka), et küll nad peagi loobuvad osalemise mõttest. Aga aeg läks edasi ja teema oli ikka endiselt õhus. Tõime isegi kanga koju, aga õmblemisega Helena kuidagi tegelema ei hakanud. Minul hakkas kannatus otsa saama, sest tähtaeg aina lähenes ja ega Helenal seda “vaba aega” millal õmmelda tegelikult polegi. Siiski sai kleit lõpuks välja lõigatud (seal ma natuke aitasin) ning töösse pandud. Õmblemisega sai ta ilusti hakkama, kuigi mina pidin sel ajal kõrval seisma ja jälgima.
Kaunistamiseks otsisin kogu oma (kassi)kulla varud välja ja valmis see kleit saigi! Ta sai sellega hakkama!!!
Moeetendus läks neil ka hästi – saavutati kolmas koht (7-9kl). Ei saa märkimata jätta, et nende klass osales selles üritusel üldse esimest korda. Ja nagu öeldud sai, siis ma olen tõesti väga uhke. Ikka heas mõttes!