Minu töödest pole siin pikalt ühtegi postitust olnud, aga ega töö seisma vahepea jäänud ole. Pigem on käsil olnud rohkem aega nõudvad tegemised. Aga üritan nüüd siis järgemööda need siiagi lisada. Kuna meie pere noorim liige on värskelt aastane koeratüdruk Joy, siis sügise saabudes vajas ka tema mõningaid riideid. Inimene õpib kogu elu – vist küll, sest ka mina pole midagi sellist varem õmmelnud. Teismelisena, kui meie peres olid väikesed koerad, siis nendele sai hädaga nukuriietest midagi sooja selga panna. Kuna mul Joy jope jaoks lõiget polnud, siis saigi koer korraks ajalehe peale külili keeratud ja tema järgi siis ka mingi lõige joonistatud. Esialgse tüki lõikasin vanast rätikust ja sobitasin seda siis vastavalt koerale sobivamaks ning alles siis lõikasin õhemast softshellist päris jope välja. Voodriks panin kerge fliisi, millest on ka kaelus. Jope kinnitub külgedelt takjaribadega. Noh, kuivade ilmadega jalutades sobis talle jope ideaalselt, aga esimese lumega kippus Joy aina rohkem õue möllama ning peagi olid esikäpad sulalumest tekkinud pallidega koos. Kui olin ühe päeva jooksul pidanud teda viiel korral sooja veega “üles sulatama”, siis mõtlesin, et teen ühe jope veel, seekord siis nii, et ka esikäpad oleksid varrukas.Kangaks heleroheline impregneer, sisse jälle sama õhem fliis. Et koer paremini nähtav oleks, siis külgedele ja ette said õmmeldud helkurid. Seekord on kinnitus selja peal lukuga. Nüüd on jope testitud – varrukad pallimängu ja jooksmist ei takista. Aga nagu näha parempoolselt pildilt, siis ega me päris ilma duššita ikka hakkama ei saa.
